Metsakaitse eeskirja kehtestamine
 
                 Riigi Metsaameti peadirektori
           käskkiri 29. detsembrist 1994. a. Nr. 64.
 
     Vastavalt metsaseaduse (RT I 1993, 69, 990; 1995, 53, 845;
57, 977) paragrahv 9 lõikele 3 käsin:
 
     Kinnitada "Metsakaitse eeskiri" (juurde lisatud) ja
kehtestada see alates 1. jaanuarist 1995. a.
 
                               Peadirektor   Andres TALIJÄRV
 
 
 
 
------
 
 
     
 
                                         Kinnitatud
                                 Riigi Metsaameti peadirektori
                                    29. detsembri 1994. a.
                                     käskkirjaga nr. 64
 
                      Metsakaitse eeskiri
 
                         I. ÜLDSÄTTED
 
     1. Eeskirja kehtivus
 
     Metsakaitse eeskiri (edaspidi - eeskiri) kehtib Eesti
Vabariigi kõigis metsades olenemata metsade omandivormist ning
on metsade majandamisel metsaomanikele, -valdajatele ja
-kasutajatele täitmiseks kohustuslik.
 
     2. Metsakaitse olemus
 
     Metsakaitse on tegevus, millega tagatakse metsa vastupanu
kahjustavatele teguritele, puistute stabiilsus ja
polüfunktsionaalsus, seda nii metsa ökosüsteemi kui terviku kui
ka selle kõikide komponentide (puud, teised taimed, metsamuld,
loomastik, genofond jms.) abil. 
 
     3. Metsakaitse põhisuunad
 
     Metsa kaitstakse
     1) niisuguste metsamajanduslike abinõude rakendamise teel,
mis ei vähenda puistute vastupanuvõimet, liigilist mitmekesisust
ja produktiivsust, ei halvenda nende kasvutingimusi ega tõsta
tuleohtu;
     2) keskkonna, eriti atmosfääriõhu ja pinnase saastatuse
hoidmisega allpool puistute kahjustusi esilekutsuvat
läviväärtust (sh. vääveldioksiidi osas õhus pikaajalise
keskmisena alla 20 mg/m3 ja lühiajalise maksimumväärtusena alla
60 mg/m3);
     3) metsa seisundit mõjutada võivate ehitiste (teed,
tööstus- ja maaparandusobjektid jms.) projektide ekspertiisi ja
vajadusel projektide muutmise teel ehitiste kahjuliku mõju
vähendamiseks või vältimiseks;
     4) haiguste ja kahjurite (k.a. jahiulukid) esinemise
prognoosimise, varajase avastamise, uurimise, nende poolt
metsale avaldatava mõju selgitamise ja nende arvukuse
reguleerimise ning tõrje abil.
 
     4. Metsakaitsealaste ettekirjutuste täitmise kohustuslikkus
 
     Riigi Metsaameti ja tema allasutuste (Metsakaitseteenistus,
maakondade metsaametid ja riigimetskonnad) metsakaitsealased
ettekirjutused on kohustuslikud täitmiseks kõigile
metsaomanikele, -valdajatele ja -kasutajatele. Objektide
rajamisel, mis võivad mõjutada metsade vastupanuvõimet ja
seisundit, analüüsib Metsakaitseteenistus olukorda ja teeb
ettekirjutusi objektide projekteerijatele ja objektil tööde
teostajatele, metsakahjustuste esinemisel esitab
Metsakaitseteenistus metsaomanikule või -valdajale
ekspertarvamuse kahjustuste põhjuste ja nende majandusliku ning
ökoloogilise suuruse kohta. 
 
     5. Tugevasti kahjustatud puistute majandamine
 
     Tugevasti kahjustatud puistuid majandatakse vastavalt nende
seisundile, vaatamata metsamajandamiskavas enne puistute
kahjustamist sätestatule. Metsamajandamiskavas sätestatud
majanduslike korralduste muutmine või täiendamine peab tuginema
metsapatoloogilisele ekspertiisile, majanduslikule ja
ökoloogilisele analüüsile.
 
     6. Metsapatoloogilise ekspertiisi tegemise õigus
 
     Metsapatoloogilist ekspertiisi võivad teha üksnes isikud,
kellel on metsanduslik või bioloogiline kõrgharidus ja kellele
on kehtestatud korras Riigi Metsaameti välja antud luba (riiklik
tegevuslitsents).
 
     7. Tegutsemine eriti ulatuslike metsakahjustuste korral
 
     Eriti ulatuslike metsakahjustuste või eriti suure
kahjustusohu korral moodustab Riigi Metsaamet
Metsakaitseteenistuse ja Metsainstituudi, vajadusel ka
Metsakorralduskeskuse, erametsaorganisatsioonide jt.
institutsioonide töötajatest kompleksuurimisrühma kahjustuste
ulatuse ja põhjuste selgitamiseks, kahjustuste edasise arengu
prognoosimiseks ja kaitseabinõude väljatöötamiseks.
 
           II. ÕIGUSED JA KOHUSTUSED METSADE KAITSEL
 
     8.  Metsaomaniku ja -valdaja kohustused metsade kaitsel
(metsaseaduse - edaspidi MS - paragrahv 9 lg. 1)
 
     Metsaomanik ja -valdaja on kohustatud:
     1) jälgima metsa seisundit. Erametsaomanik on kohustatud
metsakahjustustest või kahjustusohust (kui on ohustatud talle
või teistele isikutele kuuluvad puistud) kohe informeerima
kohalikku riigimetskonda. Riigimetskond on kohustatud nii riigi-
kui erametsade ning kohalik omavalitsus munitsipaalmetsade
kahjustustest või kahjustusohust informeerima piirkondlikku
metsapatoloogi;
     2) kaitsma metsa tule, kasvutingimuste halvenemise,
haiguste ja metsakahjurite (k.a. jahiulukid), risustamise ja
saastamise, kasvurežiimi muutuste ning teiste kahjustavate
tegurite eest, rakendades selleks profülaktilisi abinõusid,
aktiivseid tõrjevahendeid või tegutsedes muul vajalikul viisil; 
     3) metsa risustaja või saastaja mitteleidmisel korrastama
risustatud või saastatud ala 3 kuu jooksul risustamise või
saastamise tuvastamisest, talvisel risustamisel või saastamisel
hiljemalt 1. maiks;
     4) mitte lubama metsa majandada viisil, mis võib halvendada
metsa seisundit või seisundi halvenemisele kaasa aidata.
 
     9. Metsakasutaja kohustused metsade kaitsel (MS paragrahv 9
lg. 1 ja paragrahv 14)
 
     Metsakasutaja on kohustatud realiseerima oma kasutusõiguse
viisil, mis ei kahjusta ega ohusta metsa seisundit ja
kasvutingimusi, metsa uuenemise (uuendamise) võimet ning metsa
kõrvalsaaduste saagikust. Metsakasutaja on kohustatud tagama
metsas tuleohutuse, vältima pinnase purustamist lubatust enam ja
kasvama jäetavate puude vigastamist ning vedama ülestöötatud
metsamaterjalid metsast tähtaegselt välja.
 
     10.  Metsade seisundit kahjustada võivate isikute
kohustused metsade kaitsel 
 
     Isikud, kelle tegevus võib kahjustada metsa seisundit, on
kohustatud rakendama abinõusid, mis välistavad tuleohu, puude
vigastamise, õhu, mulla ja vee saastamise, metsa risustamise või
kasvutingimuste halvendamise muudel põhjustel, ükskõik kas nende
isikute tegevus toimub metsamaal või väljaspool seda ja kas see
on seotud metsandusega või mitte.
 
     11. Metsa kasutamise ajutine peatamine (MS paragrahv 9 lg.
2 ja paragrahv 15 lg. 5)
 
     Metsaomanikul on õigus tulekaitselistel kaalutlustel või
metsa kui ökosüsteemi või metsarajatiste kaitseks keelata
ajutiselt kuni üheks kuuks igasugune metsakasutus. Kohalikul
omavalitsusel on õigus keelata inimeste viibimine avalikuks
kasutamiseks määratud metsas tuleohtlikul perioodil, samuti
metsa pinnase ja metsateede purustamise ärahoidmiseks.
 
       III. METSAMAJANDUSLIKUD ABINÕUD METSADE KAITSEKS
 
     12. Metsamajanduslike abinõude liigitus
 
     Puistute püsikindlust ja kõrget produktiivsust tagavad
järgmised metsamajanduslikud abinõud:
     1) kasvukohatingimuste maksimaalne arvestamine maapinna
ettevalmistamisel ja kultiveeritava puuliigi valikul ning
võimalikult ulatuslik loodusliku uuenduse kasutamine;
     2) surevate ja kasvujõuetute puude eemaldamine hooldus- ja
valikraietega, lehtpuude säilitamine juuremädanike poolt
kahjustatud, ebasoodsa veerežiimiga ja/või ulukite kahjustatud
segapuistutes;
     3) kasvama jäetavate puude vigastamist vältiva
raietehnoloogia ja raieaja valik;
     4) ülestöötatud puidu õigeaegne väljavedu metsast;
     5) seisundi arvestamine puistute määramisel lõppraiesse;
     6) erimeetmete rakendamine kahjustatud puistute
majandamisel.
 
     13. Metsakaitse nõuded metsa uuendamisel
 
     Metsa uuendamise tagamiseks tuleb:
     1) vanametsa raiete ja maapinna mineraliseerimisega aidata
kaasa elujõulise loodusliku uuenduse tekkele;
     2) kahjustusohtlikel aladel kujundada võimalikult
liigirikkaid segapuistuid nii kultiveerimise kui ka looduslikule
uuendusele kaasaaitamisega;
     3) saasteallikate läheduses kultiveerida võimalikult
resistentseid puuliike ja luua neile head kasvutingimused
(põhjalik maapinna ettevalmistus, kultuuride intensiivne
hooldamine, kultuuride väetamine);
     4) endiste põllumajanduslike kõlvikute metsastamisel
vältida okaspuupuhtkultuuride rajamist;
     5) võrsevähi ja männikoorepõletiku kolletes jätta
seemnepuudeks lõppraiel üksnes haiguste suhtes resistentsemaid
puid;
     6) võrsevähi haiguskollete ja männikärsakaohtlikel aladel
kasvavate puistute lõppraiel, kui raiestikele on kavas rajada
okaspuu istutuskultuur, põletada võimaluse korral raiejäätmed;
     7) tüvekahjurite kollete lõppraiel jätta raiejäätmed
põletamata, võimaldamaks entomofaagide paljunemist, vältida
entomofaagide hävimist ja väljavedu metsast;
     8) hoida ulukite arvukus tasemel, mis tagab loodusliku
uuenduse, kultuuride ja noorendike eduka kasvu ning keskealiste
kuusikute rahuldava seisundi. Põtrade ja hirvede maksimaalne
lubatud arvukus on kokku 3 isendit 1000 ha metsamaa kohta. 
 
     14. Metsakaitse nõuded raietöödel
 
     Raietööde tegemisel on keelatud:
     1) raielangile kasvama jäetavate puude vigastamine;
     2) kõrgemate kui üks kolmandik lõikediameetrit kändude
jätmine juhul kui puu rinnasdiameeter on üle 30 cm. Peenemate
puude kännud ei tohi olla kõrgemad kui 10 cm juurekaelast;
     3) puude langetamine raielangiga piirnevatesse
metsaosadesse, nende metsaosade risustamine ja seal kasvavate
puude vigastamine;
     4) kevadel ja suvel ülestöötatud metsamaterjalide hoidmine
metsas kauem kui kaks nädalat pärast puude langetamist. Talvel
ülestöötatud ümarmetsamaterjal tuleb metsast välja vedada või
koorida hiljemalt 1. maiks;
     5) igasuguste väljaspool raielanki asuvate veoteede,
laadimisväljakute, laoplatside ääres ja mujal kasvavate puude
vigastamine ning metsa risustamine;
     6) kuivendussüsteemide rikkumine või risustamine nii puude
raiumisel kui ka metsamaterjalide veol.
 
     15. Metsakaitse nõuded sanitaarraietel
 
     Sanitaarraielankide valikul, ettevalmistamisel ja raiel
tuleb järgida järgmisi nõudeid:
     1) raiuda üksnes puid, mis hooldusraiete eeskirja (RTL
1995, 54, lk. 1835) punktide 3 ja 6 kohaselt kuuluvad
sanitaarraidele;
     2) raie maht määratakse, lähtudes puistute sanitaarsest
seisundist, metsakorralduse materjalide ja metsapatoloogiliste
uuringute põhjal;
     3) valdavalt elusate, rohelise võraga ja metsa jääva toore
kännuga puude raie, samuti igasugune muu sanitaarraie, kus
väljaraie ületab 40 tm hektari kohta, võib riigimetsas toimuda
üksnes metsapatoloogilise ekspertiisi alusel;
     4) talvel raiutavad sanitaarraie langid valmistatakse
riigimetskondades ette hiljemalt 1. detsembriks, v.a. raied
värske tuule- ja lumekahjustusega puistutes;
     5) terve metsaelemendi väljaraie (näiteks põtrade poolt
kooritud kuuse II rinde väljaraie männikus või kuusikus) võib
toimuda üksnes juhul, kui see on ette nähtud
metsamajandamiskavas või tuleneb metsapatoloogilisest
ekspertiisist;
     6) juuremädanike kahjustusaladel ja kahjustusohtlikel
aladel, samuti ebasoodsa veerežiimi ja/või pindmise juurekavaga
puistutes tuleb raied teha külmunud pinnase ja lumekatte ajal.
Nendel aladel ning samuti puistutes, kus esineb kuklaste
kolooniaid, on keelatud metsa ülestöötamine, kokku- ja väljavedu
tüvestena;
     7) värskeltasustatud pihklasepuud märkida raieks ette
augustis või septembris ning raiuda hilissügisel ja talvel;
     8) värskeltasustatud üraskipuud raiuda mais ja juunis;
     9) tule, tuule, lume, ebasoodsa veerežiimi ja saastumise
läbi kahjustatud puud, samuti juuremädanike, männikoorepõletiku
ja võrsevähi kolletes kasvavad tugevaastmeliselt kahjustatud
puud raiuda enne nende asustamist tüvekahjurite poolt. 
 
     16. Erimeetmed kahjustatud puistute majandamisel
 
     Erimeetmed kahjustatud puistute majandamisel seisnevad kas
mittestandardsete või metsamajandamiskavas ettenähtutest
teistsuguste majandamisvõtete rakendamises, nagu näiteks:
     1) raiekava koostamisel metsakorraldustööde käigus tule,
tuule, lume, ebasoodsa veerežiimi, keskkonna saastumise,
ulukite, putukkahjurite või haiguste kahjustatud puistute
määramine lõppraiesse esmajärjekorras, vältimaks neist lähtuda
võivat nakkusohtu naaberpuistutele;
     2) lõppraiete kavandamine diferentseeritud raievanustega
puistutes, kusjuures kahjustatud või halvas seisundis puistud
määratakse lõppraiesse madalama ja heas seisundis ning rahuldava
juurdekasvuga puistud kõrgema raievanusega kui tavaliselt.
Erinevus normaalsest raievanusest on okas- ja kõvalehtpuistutes
kuni 20 aastat ja pehmelehtpuistutes 10 aastat;
     3) puistute määramine lõppraiesse nende sanitaarse seisundi
järgi väljaspool metsamajandamiskavas ette nähtud lõppraiekohti.
 
     17. Puistute määramine lõppraiesse sanitaarse seisundi
järgi
     
     Lõppraiesse sanitaarse seisundi järgi määratakse
juhtfunktsiooni mittetäitvad või halvasti täitvad mistahes
vanuses puistud juhul, kui sanitaarraie või muu
metsamajandusliku või metsakaitse abinõuga pole nende seisundit
võimalik parandada.
 
     Lõppraiel sanitaarse seisundi järgi raiutakse kas kogu
eraldus või üksnes kahjustatud puistu osa pindalaga enam kui 0,2
ha. Puistu osad pindalaga 0,2 ha ja vähem raiutakse vajadusel
sanitaarraiega.
 
     Kui sanitaarse seisundi järgi lõppraiet vajava puistu
(puistu osa) pindala on kuni 0,5 ha või sealt raiutava puidu
kogus kuni 100 tm, määrab puistu (puistu osa) lõppraiesse
riigimetsas metsaülem (erametsas metsaomanik, munitsipaalmetsas
vastav ametiisik). Kui langi pindala on suurem kui 0,5 ha või
tagavara ületab 100 tm, on raiumine lubatud metsapatoloogilise
ekspertiisi alusel vastavalt lõppraiete eeskirja (RTL 1995, 54,
lk. 1826) punktile 5. Kui sanitaarse seisundi järgi tehtava
lõppraie pindala on enam kui 3,0 ha või tagavara suurem kui 300
tm, on raiumine lubatud Metsakaitseteenistuse vastava otsuse
alusel.
 
     Kõik sanitaarse seisundi järgi tehtavad lõppraied,
vaatamata nende suurusele, registreeritakse piirkondliku
metsapatoloogi juures vastavalt Metsakaitseteenistuse
kehtestatud korrale.
 
     18. Uuringud sanitaarse seisundi järgi lõppraie määramiseks
 
     Metsapatoloogilise ekspertiisi tegemiseks tuleb uuritavasse
puistusse rajada vähemalt üks 0,01 ha suurune proovitükk iga
hektari kohta või kasutada transektuuringut mööda puistu pikemat
diagonaali. Vajalikuks võib osutuda ka naaberpuistute kompleksne
metsapatoloogiline uurimine, seda eriti keskealiste ja vanemate
kuusikute ning juurepessu, ebasoodsa veerežiimi ja/või
põtrade/hirvede kahjustatud puistute raiesse määramisel. 
 
           IV. BIOLOOGILISE JA KEEMILISE ISELOOMUGA
                      METSAKAITSE ABINÕUD
 
     19. Bioloogiliste abinõude liigitus
 
     Puistute püsikindlust ja kõrget produktiivsust tagavad
järgmised bioloogilise iseloomuga metsakaitse abinõud:
     1) feromoondispenserite ja liimivööde kasutamine kahjurite
tõrjeks;
     2) hormoon- ja bakterpreparaatide kasutamine
okka-lehekahjurite tõrjeks;
     3) kuklasepesade ümberasustamine ja lindude tehispesade
ümbertõstmine lageraiele määratud puistutest;
     4) tehispesade paigaldamine noorendikesse ja
latiealistesse, samuti kahjustusohtlikesse vanematesse
puistutesse, kuhu tahetakse suluspesitsejaid linde meelitada;
     5) loobumine raietöödest lindude pesitsemise ajal 15. maist
kuni 1. juulini, v.a. värskete üraskipuude väljaraiumine;
     6) õõnsate, erilist tarbimisväärtust mitteomavate, kuid
lindudele pesitsemiseks sobivate puude säilitamine hooldusraiete
käigus.
 
     20. Bio- ja keemilise tõrje rakendamine
 
     Bio- ja keemilise tõrje võtteid rakendatakse metsas
piiratult ja üksnes siis, kui muude abinõudega pole võimalik
tagada puistute rahuldavat seisundit. Esikohal peavad olema
metsamajanduslikud ning profülaktilise iseloomuga bioloogilised
abinõud. Bio- ja keemilise tõrje võtted ja metsa seisundi
parandamiseks rakendatavad metsamajanduslikud abinõud peavad
võimaluse korral moodustama ühtse integreeritud süsteemi.
 
     21. Metsapatoloogilisi uuringuid eeldavad tõrjevõtted
 
     Hormoon-, bakter- ja keemilisi preparaate kasutatakse vaid
siis, kui eelnenud metsapatoloogilised uuringud näitavad nende
vajalikkust. Erandiks on okaspuutaimede istutuseelne töötlemine
insektitsiididega taimede kaitseks männikärsakate ja
juureüraskite eest, okaspuukülvide profülaktiline pritsimine
metsataimlates ning taimede ja puude töötlemine repellentidega,
kaitsmaks neid ulukite eest, milleks pole vaja eelnevaid
metsapatoloogilisi uuringuid.
 
     22. Metsakaitsejuhendite väljatöötamine
 
     Juhendid kuklaste ja suluspesitsejate lindude, feromoon-,
bakter-, hormoon- ja keemiliste preparaatide kasutamiseks ning
muud metsakaitse juhendid töötatakse välja Metsakaitseteenistuse
ja Metsainstituudi poolt ning neid uuendatakse pidevalt seoses
uute preparaatide, töötlemisviiside ja tõrjevõtete kasutusele
võtmisega.
 
      V. METSAKAITSETÖÖDE JUHENDAMINE, KONTROLL EESKIRJA
        TÄITMISE ÜLE, VASTUTUS EESKIRJA RIKKUMISE EEST
 
     23. Metsakaitsetööde juhendamine ja kontroll eeskirja
täitmise üle Metsakaitsetöid juhendavad ja eeskirja nõuetest
kinnipidamist kontrollivad Riigi Metsaameti,
Metsakaitseteenistuse, maakondade metsaametite ja
riigimetskondade metsavalvetöötajad vastavalt MS paragrahv 21 
lg. 1 ja taimekaitseseaduse (RT I 1994, 28, 427) paragrahv 19 
lg. 1, samuti metsaomanike ühenduste ja organisatsioonide 
töötajad vastavalt MS paragrahv 21 lg. 4.
 
     24. Vastutus eeskirja rikkumise eest
 
     Isikud, kes on süüdi eeskirja rikkumises, kannavad
vastutust vastavalt seadusele (MS paragrahv 25 lg. 1).
 
     Eeskirja rikkuja on kohustatud hüvitama kõik tema
tegevusest või tegevusetusest tulenevad kahjud, seda mitte
üksnes puistute hukkumise, vaid ka nende juurdekasvu vähenemise,
tervisliku seisundi halvenemise, kaitse- ja muude omaduste
kahjustamise korral ja juhul, kui see on tuvastatud
metsapatoloogilise ekspertiisiga.